Teisipäev

Ma märkasin, et siin blogis ei ole veel õiget emoposti ja kuna emopostid on meie kallis koolis kohustuslik teema juba isegi viiendike seas, otsustasin ma ühe teha.
Väsimus. Masendus. Tüdimus. Pimedus. Lõputu ootus. Ma suren seestpoolt(Eesti keeles ei kõla see lause pooltki nii lahedalt. Tundub rohkem nagu seedehäired). Vaheajast on möödas kaks päeva ja ma olen juba nüüd lõputult tüdinenud. Topelttund smailieimaniga ei teinud asja kuidagi paremaks. Ma võiksin ju lõikuda veeni nagu Ästi (nimi muudetud) või riietuda musta nagu Pille(nimi muudetud), kuid asju see vaevalt paremaks teeks. Ma võiksin oma ängistust välja elada ühe kindla noorema õpilase peal ja selle eest ei tauniks mind vähemalt selles koolis mitte keegi. Aga kunagi tuleb ka tema emoperiood ja kui ta juuksed mustaks värvib, näeb ta oma prillidega välja täpselt nagu Harry Potter ja viimane asi, mis ma endale kaela tahan, on vihane potterfänkond . Ainus tõeline rõõm on ühe ja sama (mõnusa algusega) neegriloo kuulamine ja isegi see toob vähemalt keemia tunnis kaasa veel vaimset valu ja kriidised näpud. Ma teeks ettepaneku lisada siia veel üks pöörlev kell, mis näitaks pidevalt aega alates esmaspäevast kuni reede viimase tunni lõpuni. Ka sellest reedest on midagi oodata, nii et seda ma siis teengi. Ootan.
Emoluuletusest jääte ilma.