Just spreading the holiday joy.

Mulle meeldivad jõulud. Ausalt. Mulle aga meeldib ka valikuvabadus ja erinevate poolte esindatus erinevates küsimustes. Näiteks kirjatükke, kus jõuluvana ei ole midagi ülimalt jumalikku on üsnagi raske leida. Muidugi on netis mingit poliitilisuse korrektsuse pahna , aga mina otsisin just midagi sellist, mis ei oleks läägelt äraleierdatud ja poliitiliselt korrektne. Kuna on jõulujärgne varahommik ja minu mõtted hakkavad sellisel kellajal natukene imelikke teid mööda rändama, otsustasin ma ise ühe jõululuuletuse kirjutada. Ma ei soovita seda lugeda kellelgi, kes peab jõule pühaks, hindab poeetilist annet või põlgab nõmedat huumorit ja arvatavasti kustutan ma selle posti meie muidu ilusast ja viisakast blogist kunagi ära.




Kord ilusal talveööl MacDonaldsi parklas,
seisid kolm meest, mitte eriti tarka.
Neil meele tegi hubaseks Hustler ja viin.
Aga tegevust polnud - Nahui, kus see alles piin.
Neid naised ei tahtnud, sest kuues seeria remondis.
Ja üldse nägid nad välja, nagu kiledressides londid.

Just siis, kui sõpradel peal oli sügavaim masendus,
Kurbus nende näol rõveda irvega asendus.
Üks pederiietes habemik lõng lähenes meestele.
„Õu karvik, kuhu sa lähed, homojuuksurite paraadile?“
Muff ainult naeris ja teises keeles hooraks neid sõimas.
Persse, selline ülbus vajab vastust: valusat, võigast.

Nii saigi jobu raudkangiga pähe,
nii et soolikad lendasid – veel ja veel.
Kõik karvikud endale raiugu pähe
et hammaste taga tuleb hoida oma keel.

Nüüd lamas haiglavoodis vaene jõulumees.
Nina murtud ja süüa sai vaid väikese kõrre seest.
Maad võttis kurb ja masendav vaikus.
Vaid tutimütsides liliputtide hala palatis kaikus.
Sel aastal ei jõulud lasteni jõua.
Vaid üks paks poliitik üksinda lume sees sõuab.
Ja seegi ei sisenda eriti õnne.
Tema sitased piparkoogid ju ei rõõmusta väikeseid põnne.

Aga vähemalt ossidel tuju on helge ja hea.
Nende kangelastegudest terve Atlantis ju teab,
Kuidas ainult kolm meest
said jagu kümnest suurest ja hirmsast karvasest.
Nüüd koledaid auke saavad nad mulgustada nii palju kui kulub.
Kurat, see lõngade peksmine on pagana tulus!

Ja kui auto lõpuks parandusest tagasi tuleb.
Nad võtavad ehitusest saadava papi-
ja panevad sellele alla vinged neoontuled.
Siis oleks neil nagu oma sädelev jõulupuu.
Ainult, et kiirendab ja mängib nii kõva tümmi, et kardab isegi Kuu.



Teise poeetilise lühiteose leidsin ma oma Business Englishi õpiku  tagakaanelt. See on kirjutatud inspireerituna ühest paralleelklassipoisist, kellel on tõsist annet mölapidamatusele.

Dear Santa, please bring me a gun.
I`d like to shoot people, or maybe just one.
Don`t worry, Santa. It`s not you.
Although he does have long hair, a beard and a stupid smile too.


Edastaks ka oma hilinenud jõulusoovid kõikidele toredatele klassikaaslastele. Olge mõnusad.